ARGIPÄEV

Mina ja meie kümme aastat hiljem

parkliit 10. jaanuar 2013

Mu daamid ja härrad! Nii alustatakse tavaliselt esinemist. Seega daamid ja härrad. Nende sõnadega alustasin ka mina kümme aastat tagasi , seistes teie ees seal ülikooli raamatukogus ja tollal oli  teemaks: Mina ja meie, aga teised? Mäletan, et jätkasin: Et ma daam ei ole , on selge , aga härra…                         Aga täna, täna kümme aastat hiljem. Kas me võime pöörduda juba, et daamid ja härrad. Mis on muutunud ja milline olen  täna  mina,   millised on meie praegused suhted teistega st tervetega, kuidas suhtutakse täna meisse ja kuidas suhtume meie nendesse teistesse, seega siis normaalsetesse   inimestesse. Kes oleme mina ja meie  ja kas oleme ikka veel need prokljatõje  invalidõ  või võime olla tõesti daamid ja härrad. Kuid eks igal jutul on algus ja lõpp. Niisiis alguseks -  MINA                                                                             Võtame ka seekord eeskuju Agu Sivkast ja et kogu lugu ära rääkida , alustame hetkest kui ... Seekord avame möödunud sügisel ilmunud Tiia Sihveri koostatud  raamatu :“ Puude taga on inimene“ kus on lood puudega inimestelt puudeta inimestele. Teiste saatusekaaslaste seas on seal ka minu kirjapandud  lugu, ütleme siis minu loo algus. (katkend)              Neil aastail tõmbasin joone oma ja päris maailma vahele, tänaseks on see piir ammugi kadunud, vähemalt minu poolt ja piiriületamiseks luba ei küsita. Tollal kadunud sõbrad ongi siis jäädavalt kadunud või valehäbist üle saades tagasi tulnud. See eest on lisandunud palju toredaid ja häid saatusekaaslaseid  teie seast,  need on inimesed, keda sarnane mure on ühendanud. Ka täna on olnud juba palju,  palju rõõmsaid  kohtumisi ja tervitusi, häid uudiseid, kuid sekka ka muremõtteid .   Eks aeg parandab haavad ja tasandab elutee asfaldiaugud. Ise tollase kriisi üle elades tunnen ja saan aru nende inimeste murest, kes alles on saanud diagnoosi – parkinson.  Seepärast olen püüdnud olla rohkem küll kahjuks ainult sõnaga toeks mõnelegi äsjahaigestunule ja meie tegevus plaanides on see probleemide teema ikka üleval olnud.                                      Aeg on küll kümmekond aastat edasi läinud, aga näe, mina ikka siiani elus ja päris kõbus ka veel. Veidi hallim,  kehvema mäluga, kuid kindlasti ka elukogenum ja küpsem.  Kindlasti on aeg ka minu kallal tegutsenud, kuid milleks nutta taga eilset päeva, sest see on juba ajalugu. Vaadates  siit saali, näen palju juba v anu tuttavaid nägusid, ehk küll ka  veidi vanemana, kui tollal , kuid samas ei näe enam mitmeid inimesi, kes käivad juba igaviku teedel. Jah tõesti, ega ta tapa kuid elada ka ei lase. Kas see nüüd tore on, kuid silma hakkab ka uusi nägusid, keda on jõudnud külastada see kühmus vanamees, kel nimeks Parkinson.  Ega imesid ei sünni ja aeg näitab, et  aegajalt pannakse see diagnoos jälle mõnelegi kirja. Sellegipoolest ütlen teile, “Tere tulemast meie sekka „ ja ärge heitke meelt, me elame veel ja elu läheb ikka edasi ning ka vigastatud tiivaga lind tahab lennata, mis sest et mitte väga kõrgelt. Kui tollal ütlesin enda kohta, et olin kui lapseootel kooliplika, kes aru ei saa mis juhtunud, kuid kes tunneb, et midagi on teistmoodi siis täna oskan endale selgeks teha mis , kuidas ja milleks. Selle eest tänu meie tublidele doktoritele, kes pole mitte ainult ravijad vaid ka õpetajad  selle sõna parimas tähenduses. Sügav kummardus ja tänu teile  Pille Taba, Ülle Krikmann, Inna Rubanovits  ja kindlasti veel  paljud arstid ja õed, keda ma lihtsalt ei tea või ei  tunne. Suur tänu ka teile!  Kui ma ikka mõistan miks mul üht või teist rohtu vaja on ,ju siis ka nende toime tõhusam on. Omateada peaksin   nagu poisslaps olema ja teadagi poisil ei kõlba olla nõrk, nii meid kasvatati. Tunnetan omal näitel, et meheliku uhkuse mahasurumine ja oma näilise nõrkuse ehk abituse tunnetamine pole mehepojale kerge ning vajab enda tõsist kättevõtmist. Siit ka põhjus oma häda varjamiseks ja häbenemiseks. Arvatavasti põhjuseks ka enda haletsemisel ja abituks muutumisel. Tuleb osata ja suuta unustada oma hädad, loobuda oma külgeõpitud abitusest. Kui seda  oskaksid ka ja jaksaksidki meie  mehed- naised, pered, lähedased, toetajad ja hooldajad, teaksid kuidas meid aidata ja meid mõista. Ja siin ongi abi, tuge ja nõu vaja. Seepärast müts maha meie abikaasade ees ja jätkugu teis ikka naiselikku  tarkust ja mehelikku mõistust.                      Mis mul siis on? Mul on kodu, ja kuigi ta on väike, siis nagu laulusalmis öeldi:  mu kodu on väike ja minuga koos, mu pere vaid siia ju mahub … on ta mu pere kodu. Hetkel on see pere vaid mina ja mõistev ning toetav abikaasa.   Nagu elus ikka, on igal linnul oma tee ja nii oleme nüüd vaid kahekesi. Mul on lapsed ja lapselapsed ja kuigi minu nime kannavad küll ainult kaks väikemeest, on teisedki kõik minu lapselapsed. Jah tõesti, ka mul tuleb tüdimus ja väsimus kallale, tahaks kõigele käega lüüa. Siis tuleb leida  eneses jälle uut jõudu. Seega on järeltulijate nimel põhjust on elada ja oma elu eest võidelda.                        Ma ei häbene ega varja enam, kes ma olen, milline ma olen ja kellega ma olen. Mul on nimi ja tuntust, on töö, toredad kolleegid ja ma tunnen igal hommikul , et ma rõõmuga tööle ruttan, sest oma kasvandikele olen ma vajalik. Paljudel neist polegi rohkem kedagi ja nii tuleb olla vanema venna, isa, õpetaja ja sõbra eest. See väsitab , kuid on ka ergutav ja hoiab vormis. Kui aastate eest vaadati meid  võib isegi öelda et põlgusega, siis inimesed tänaval ja asutustes on meiega harjunud ja ei suhtu meisse kui pidalitõbistesse. Ja see käib nii minu kasvandike kui ka minu kohta. Uued põlvkonnad harjuvad sellega, et kõigil ei ole antud olla punapõsksed töölised ja kolhoositarid ning käsikäes minna lauluga  vastu tõusvale päikesele.  Kogesin seda kohtumisel koolis esimeste klassidega, kuhu veeresin ratastoolis ja kus  rääkisime hiljem puuetest ja proovisime ka ise abivahendite abil hakkama saada.. Nad peavad loomulikuks ka ratastoolis veerejat või kepile toetujat nähes. Kaasaja noored juba õnneks mõistavad , et kõigile pole saatus helde olnud ja teiste seas on ka veidi teistsuguseid kaaslasi.                                                                                                 Mis aga meil on. Eelkõige on meie liit, olete teie, kelle eest tahtmatult tuleb hea seista .   Kindlasti tasub siin ka täna korrata kooliajal õpitud sõnu: Õppida, õppida, õppida !  Ja kui meenutada meie ekspresidendi sõnu, et  nende aastate jooksul oleme  seda peaaju pilti rohkem vaadanud kui oma fotot, on seal ikka mõni  veel nägemata ajusopp, on ikka midagi uut avastada. Kui õppida siis järelikult ka õpetada, koolitada nii meid, meie pereliikmeid, lähikondlasi ja ka arste. Arvatavasti saame palju ära teha ka kohapeal, oma seltsides. Tean teile  öelda, et minu sügav lugupidamine nende seltside liidrite_ juhtide ees, kes seda koormat veavad,  sest peaaegu võimatu on leida uut eestvedajat. Mis teha, oleme tarbijaühiskond ja nõuame leiba ja tsirkust.  Iga liigutus maksab. Arvan, et seda kõike  saame oma igapäevase tegevuse, elu ja eluviisiga, nagu kooliski öeldi - isikliku eeskujuga natukegi parandada.  Oleme siis tahtmatult jõudnud MEIE –ni, mis on ka loomulik.  Kui juba jutt läks  äsjahaigestunute peale, siis   on mul siiralt kahju, et neid meie ridadesse vähe lisandub. Võib-olla ei oska me ennast müüa ja pole küllalt atraktiivsed. Arusaadav, et enam pole ärkamisaja  vaimustust, elu põhineb ärisuhetel ja pop on olla ilus ja rikas, seega terve. Seda viimast ei saa me endale osta ühestki hästivarustatud kauplusest ega laenata ükskõik kui suure protsendi eest ka kõige paremast pangast. Heal võimalusel ja tahtmisel saame ainult parandada oma elukvaliteeti, seda nii füüsilise kui vaimse tervise osas. Olen seda mitmel korral rõhutanud, et kui vaim on terve on ka muid probleeme kergem lahendada. Tunnen seda omal nahal ja julgen seda ka teile öelda, et osake näha ka  pilvede taga päikest ja leidke kõige pimedamal öösel see kutsuv tulesilm, mille poole teed leida, mille nimel olla ja elada.   Traditsioone  jälgides peaks nüüd tukastavatele  saalisviibijatele äratuseks  laulma: … mööda teed mis on kividega kaetud, tulen ma, süda soe …   Nii peaks ka paljudele liikmetele laulma, et neid tardumusest üles äratada ja taas teiste sekka kutsuda. Kui mitte meie ise, kes siis veel.  Te ärge tassige üksi seda rasket  seljakotti sel kivisel teel  hr.  Parkinsoniga  kaasas, heitke ta maha, saate selja sirgu lüüa ja   koos  meiega  minna on kergem  ja kuigi me sest koormast lahti juba niikuinii ei saa, las ta siis käib parem vähemalt ise.             Sel aastal  ja möödunud aasta lõpus on palju kõneainet pakkunud tööjõu reform.  Kuigi meie diagnoosiga enamik rahvast  juba vanaduspensioni saajad on, jääb meie hulka ka neid kel võib osaks saada osaline töövõimekus. Rõhutan töövõimekus.  Ei hakka teile näiteid tooma ega teemat pikemalt lahkama aga siiski olen kogenud ja mõelnud, kuidas  ja kas üleüldse kujutatakse ette meid, veidi teistsuguseid inimesi, olgu siis ihult või hingelt.  Millist tööd, kus kohal leitakse meie värisevatele kätele rakendust, küsimusi on ja mitte vähe. Kas ollakse valmis koos töötama ja tööd andma  ka sellistele inimestele, kelle kõik vajadused pole sellised  kui tavalistel ehk siis normaalsetel. Kes ja kuidas osatakse liigitada kaasinimesi tavalisteks,  s.o. töövõimelisteks, seega normaalseteks ja kas ikka ainult ankeedi alusel? Nii ei saa ka liit mööda nendest  küsimustest  ja  see teema tahab selgitamist - seega tegelemist.                Milliseid  rohtusid ja millal ning kui palju neid võtta me teame. Kuidas aidata ja hakkama saada inimesega minu kõrval, alati ei tea ega oska, kuid mine tea, mõnikord ehk ei märka ega püüagi. Siit ka loogiline järeldus, et oleme erivajadustega inimesed. Ei tea, kas just erivajadustega või eriliste vajadustega aga arvata võib, et veidi erinevate vajadustega kindlasti.                                                                                              Aeg kiirustab õhtu poole ja kuulamise  väsimus kipub peale. Ja tukastus vaevab ja süüa ka tahaks. Hüplesin oma jutuga küll siit ja sealt nurgast kinni hakates ja vaevalt ma millegi enneolematuga ka täna välja tulin. Kuid loodan, et kuulates mõtisklesite veidigi koos minuga ja ehk jääb midagi ka kodus omakeskis arutada. Ehk jätkame kümne aasta pärast, kui …

Seega julgen ikkagi teile ka täna öelda, lugupeetud daamid ja härrad!

 

 

 Aitäh kuulamast ja kaasa mõtlemast

 

 

Loe lisaks, Kommentaarid: 0

Jälgi ennast! Analüüsi oma tervist.

parkliit 10. jaanuar 2013
Enne kui arsti vastuvõtule lähed Loe lisaks, Kommentaarid: 0

Article

parkliit 9. jaanuar 2013

Loe lisaks, Kommentaarid: 0

Hooldekodude infopäev –

parkliit 9. jaanuar 2013

 Parkinsoni tõbi on liikumishäire, kuidas toime tulla?

Loe lisaks, Kommentaarid: 1

2012.a. talvelaa

parkliit 4. detsember 2012

Loe lisaks, Kommentaarid: 0